Kui mõned aastakümned tagasi oli Rootsi väliseesti kirjanduselu suurejooneline ja värvikirev, siis tänapäeval on romaani ilmumine siinses kogukonnas suursündmuseks. Põgenike põlvkonnast on eesti keeles kirjutajate hulk aastate jooksul kokku kuivanud ja kirjanikke võib lugeda ühe käe sõrmedel.
Pühapäeval, 10. novembril tutvustas Hando Kask Eesti Kultuuri Koondise kutsel Stockholmi Eesti Maja suures saalis oma esikromaani ”Ketserid ja patused (2019, kirjastus Tänapäev). Autor kõneles oma kirjanduslikest eeskujudest, kümme aastat kestnud loomisprotsessist, mõningatest romaani tegelastest ja põhimotiividest.
“Ketserite ja patuste” süžee tõukub A. H. Tammsaare ”Põrgupõhja uues vanapaganas” (1939, Noor-Eesti kirjastus) ja B. Kangro ”Taeva võtmetes” (1956, Eesti Kirjanike Kooperatiiv) tõstatud religioonifilosoofilistest ja üldinimlikest küsimustest. Kask arendab edasi eelnevate autorite loodud sündmustikku ja tegelaskujusid, esitab uusi küsimusi ja otsib vastuseid. Tuues meid tagasi Eesti kirjandusklassikute aastakümneid tagasi esitatud probleemide juurde, asetab autor romaani tegevuse 20-ndate aastate Põhja-Eesti kalurikülla.
Kase meisterlikult loetud lõik romaanist andis aimu, et autori näol on tegemist draamakirjaniku ja näitlejaga. ”Ketserid ja patused” kõnelebki meiega piltide keeles, lugeja leiab teosest nii piiritusevedajate ja meremeeste elu põnevust kui palavat armastust.
Evelin Tamm
